Majandus ja makronäitajad

Ukraina on industriaal-agraarne maa. Tööstuse enamarenenud harudeks on metallurgia, energeetika (aatomielektrijaamad ja rida hüdroelektrijaamu Dnepril), aga ka keemiatööstus ja mäekaevandus (söe ja maakide kaevandamine). Majanduslikult enamarenenud piirkondadeks on Donbass (Donetski ja Luganski oblastid), Dnepriäärne (Dnipropetrovski ja Zaporižžja oblastid), aga ka Kiiev, Harkiv, Odessa ja Lviv. Peale NSVL lagunemist sattus Ukraina majandus kriisi, kuna kadus koostöö erinevate endiste liiduvabariikide vahel. Selle tulemusena toimus deindustrialiseerimine, mis erinevalt Lääne-Euroopast ei omanud postindustriaalset iseloomu. Lääne-Ukraina on endiselt rohkem agraarne ja turismile orienteeritud. Ukraina on Maailma Kaubandusorganisatsiooni liige alates maist 2008.

Ukrainal on märkimisväärsed maavarade varud, mille hulgas peamine on süsi, aga leidub ka gaasi ja naftat – Karpaatiaäärne ning Musta mere äärne ja Krimmi piirkond on nafta ja gaasi leiukohtadeks hõlmates ka Musta mere põhja (ressursid katavad majanduse sisevajaduse naftale 15—20 % ulatuses ja gaasile 25 % ulatuses). Käesoleval ajal on söetootmine kriisis: ligi 70% šahtidest on kasumlikkuse puudumise tõttu suletud. Ukraina majanduse kohta andmete kogumiseks on loodud riiklik statistikakomitee ja leidub ka mitmeid rahvusvahelisi infoagentuure ja organisatsioone.

Rahvamajanduse enamarenenud harudeks on Ukrainas tööstus, transport ja energeetika.

Majanduslikult enamarenenud piirkondadeks on Donbass (Donetski ja Luganski oblastid), Dnepriäärne (Dnipropetrovski ja Zaporižžja oblastid), aga ka Kiiev, Harkiv, Odessa ja Lviv.  2006. aastal andis suurima panuse SKP kujunemisse pealinn 17,5 % (ehk 35 210 grivnat ühe inimese kohta), seejärel tööstuspiirkonnad — Donetski (13,3 %, 15 725 grivnat/in), Dnipropetrovski (9,6 %, 15 239 grivnat), Harkivi(5,9 %, 11 353 grivnat), Zaporižžja (4,6 %, 13 369 grivnat), Odessa (4,6 %, 10 379 grivnat), Luganski (4,4 %, 10 085 grivnat) oblast. Peale NSVL lagunemist sattus Ukraina majandus ja eriti tööstus intensiivse deindustrialiseerimise protsessi, mis erinevalt Lääne-Euroopast ei omanud postindustriaalset iseloomu. Lääne-Ukraina on endiselt rohkem agraarne ja turismile orienteeritud.

1990ndate keskel jäi töötuse tase hoolimata demograafilisest kriisist endiselt kõrgeks, mis tõi omakorda kaasa tööalase või majandusliku emigratsiooni välismaale (esmajoones Vene Föderatsiooni, aga ka lääneriikidesse), vähem Kiievisse. Ukraina migrantide rahalised ülekanded moodustavad olulise, kuigi varjatud osa Ukraina SKPst.

Tegeliku SKP kasvu tempo protsentides.

Söetööstus on esindatud peamiselt Donetski, Lviv-Volõõnia kivisöe ja Dneprovski pruunsöe basseinide näol. Ukraina peamiseks kivisöe baasiks on endiselt Donbass.

Keemiatööstus töötab metallurgiaga ühtses kompleksis kasutades metallurgia kõrvalprodukte lämmastikväetise, lakkide, värvide ja arstimite tootmiseks. Fosforiite, kaaliumisooli ja keedusoola kasutatakse mineraalväetiste tootmiseks,  väävlit väävelhappe tootmiseks. Naftat ja gaasi, nii kohalikku kui imporditavat, kasutatakse sünteetilise kautšuki ja kiudude tootmiseks. Suuremateks keemiatööstuse keskusteks on Severodonetsk (35 000 inimest) ja Odessa (28 000 inimest).

Puidutöötlemistööstus on koondunud Karpaatidesse ja Polesjesse (90% kõigist metsaraietest). Metsamassiivid  on ammendunud halastamatu kasutamise tõttu. Suur hulk puitu tuuakse sisse välismaalt. Valdkonna probleemideks on toormaterjali täielik ja ratsionaalne kasutamine, metsa taastootmine ja ökoloogilise situatsiooni parandamine.

Ettevõtted on asetunud peamiselt metsatööstusrajoonidesse – Karpaatiasse ja Polesjesse. Tselluloosi tootmise peamine komponent on madalakvaliteediline okas- ja lehtpuupuit, metsalangetamise ja puidutöötluse ülejäägid. Tselluloosi kasutatakse paberi ja papi tootmiseks. Kõige suuremateks ettevõteteks selles harus on:

• Ždanovi tselluloosi-papivabrik (Lvivi oblast)
• Obuhhovi papi-paberivabrik (Kiievi oblast).

Suured ettevõtted asuvad veel Kiievis, Rahovis, Hersonis, Izmailis, Krjukovis (Tšernigovi oblast) ja Malinas.

Naftatöötlus: Ukraina kütuseturg (6 naftatöötlemise tehast) on peaaegu täielikult jagatud välisettevõtete vahel. 2/3 naftatöötlemistehastest kontrollivad vene ettevõtted:

• TNK-VR — Lizitsanski naftatöötlusvabrik,
• LUKOIL — Odessa naftatöötlusvabrik.
• „Tatneft“ (läbi vene-ukraina ühisettevõtte “Ukrtatnafta“) — Krementšugi naftatöötlusvabrik.
• Grupp Allianss (Venemaa) — Hersoni naftatöötlusvabrik.

Ülejäänud kahe naftatöötlusvabriku omanikud on:

• Grupp „Privat“ — Nadvornjanski naftatöötlusvabrik.
• „Alfa-nafta“ ja grupp „Privat“— Drogobõtški naftatöötlusvabrik.

Lisitšanski, Odessa ja Hersoni vabrikud kontrollivad kokku 62% kogu Ukraina kütuseturust. Ettevõtted müüvad bensiini jaemüügis ja sõlmivad hulgimüügilepingud põllumajandusettevõtetega.

Oma naftatoodang on Ukrainas väikesemahuline. Suurem osa toorainest imporditakse, sealhulgas ka Venemaalt.

Ukraina tarvitab igal aastal umbes 16 miljonit tonni naftasaadusi, sealhulgas 5 miljonit tonni bensiini ja diiselkütust ning 6 miljonit tonni masuuti. Ukraina ettevõtete naftatöötlemise summaarne võimsus ületab 52 miljonit tonni aastas.

Aatomienergia: Ukraina aatomienergia alast tegevust juhib riiklik aatomienergia ettevõte „Energoatom“. 2006. aastal oli Ukrainas 4 aatomielektrijaama kokku 15 töötava energiablokiga.

Ukrainas on ka kaks mittetegutsevat aatomielektrijaama:

1. Tšernobõli AEJ — ekspluatatsioon lõpetati 15. detsembril 2000.
2. Krimmi AEJ — on olemas vaid jaama hoone. Ehitamine lõpetati juba nõukogude ajal, kui sai selgeks, et projekteerimisel ei ole piisavalt arvestatud seismoloogilise aktiivsusega Krimmi piirkonnas.

Tuumaenergiakütuse monopoliseisuses tarnijaks on vene korporatsioon TVEL (enamus Ukraina jaoks toodetavast kütusest toodetakse TVELi poolt ukraina uraanist).

2004. aastal tootsid 4 AEJ 53,2% riigi elektrienergiast. 2030. aastaks on Ukraina planeerinud 9 uue AEJ ehitamise ja veel kaks blokki peaks olema erinevates ehitusstaadiumites.

Seni kasutavad kõik Ukraina AEJ vene päritolu reaktoreid VVER-440 ja VVER-1000. Nüüd planeerib Ukraina läbiviia rahvusvahelise pakkumuse uute blokkide ehitamiseks.

Zaporižžja AEJ on sisseseatud kasutatud tuumajäätmete kuivhoidla, mis alustas tööd augustis 2001, kui jaama 2. energiablokis algas töödeldud soojusteraldavate mahutite ümberlaadimine esimesse mitmekohalisse hermeetilisse korvi.  Hoidla projekteeritud maht on 380 konteinerit, mis tagab töödeldud kütusemahutite säilitamise kogu jaama ekspluatatsiooni aja jooksul. Detsembris 2005 kirjutas riiklik energiaettevõte „Energoatom“ alla lepingu ameerika ettevõttega „Holtec International“ kasutatud kuiva tüüpi tuumakütuse hoidla projekteerimise ja ehitamise kohta.  Seda hoidlat hakkavad kasutatud tuumakütuse säilitamiseks tarvitama ka ülejäänud AEJ-d – Rovenski, Lõuna-Ukraina ja Hmelnitski jaamad, mis siiani veavad jäätmeid Venemaale.

Ukraina Statistikakomitee andmete põhjal (www.ukrstat.gov.ua).

Sõltumatu krediidireiting

Peamised makromajandusnäitajad
( % eelmise aasta suhtes)

2009. aasta põhilised makromajandusnäitajad
(% eelmise aasta sama perioodi suhtes)

2009. aasta peamised makromajandusnäitajad